OKO

Paar vagaseid ja ühtlasi elegantseid vanainimesi, nagu me oleme, otsustasime Marxi sünnipäeva sel aastal labase läbu asemel peenes restoranis paari eriti valitud sõbra seltsis tähistada. Niisiis saigi ämm lastekarja kutsutud ja autonina Kaberneemele OKO restorani suunatud. 

Alustuseks pean kohe mainima, et sinna laua broneerimine ei ole sugugi kergete killast ülesanne. Esimese hooga üritasin telefoni teel seda teha. Vastus oli napp ja järsk: "Saatke meil!". Saatsin. Tuli enamvähem sama napp ja järsk vastus, et restoran on broneeritud. Natuke kurb tunne hakkas tekkima, et meid nagu eriti vist sinna sööma ei taheta aga eestlaslik jonn ei lasknud asja ka sinnapaika jätta. Saatsin uue meili, et äkki siis mõnel teisel päeval oleks vaba lauakest. Ilmselt oli vahepeal arvuti-telefonivalvesse saabunud uus töötaja, sest vastus sellele meilile erines eelmisest nagu öö ja päev. Põhimõtteliselt jäi mulje, et meie tulek sinna on aasta tippsündmus ja juba päevi varem hakatakse selleks siira elevusega valmistuma. 

Niipalju siis organisatoorsest küljest. 

Restoran oli igati kena ja hubane ja õnneks oli meie teenindaja pigem ka nende entusiastide killast - selline sõbralik ja puha. Ja sel korral paistis vaba ruumi ka külluses olevat. Ainult paar paarikest vilkus seal peale meie ringi õhtu jooksul. 

Aga kõige tähtsamad on ikkagi toidud, eksju. Ja need olid seal päris head. Alustuseks toodi lauda amuse-bouche - kartuliviilud kuhjakese kalamarjaga, serveerituna stiilselt kiviliistakal. See ampsuke lubas oodata väga maitsvat elamust. 

Eelroa valik oli meil eriti õnnestunud - kõik eelistasid erinevaid toite, lasime taldrikud ringi käima ja saime erinevaid maitseid mekkida. Visuaalselt kõige kelmikam oli Marxi oma:

Jajah, tegu on toiduga. Täpsemalt lambasigarid. Ja vaatamata kahtlustäratavale visuaalile on tegu ülimalt maitsva ampsuga.

Pildile sai veel püütud Triinu suitsupart, millele ta nüüd veel nädalaid hiljem oode laulab:

Ja minu pannkoogid seenesalati, lõhe tartari ning heeringa hakkega olid täiesti ennenägematult kerakujulised. Ning imemaitsvad.

Pearoogade suhtes oli meie vaimustuse tase pisut enam kõikuv - nii mina kui ka Triin tellisime ühe ja sama roa ent Triinu paduvaimustuse vastu on mul sellest suht tavaline mälestus. Hea oli küll aga uuesti seda ilmselt ei tahaks. Ja kummalisel kombel ei suuda me nüüd kuu aega hiljem enam kokkugi leppida, kas see oli veis või põder. Hmmmm

Magustoidu jaoks ausalt öelda enam ruumi eriti ei olnud, aga me olime vaprad. Kolm sipelgapesa ja okolaad  leidsid tee meie lauale.
Sipelgapesa oli filigraanne meistriteos. Isegi pisikesed sipelgad olid serva peal. Aga maitsest ootasin ma pisut midagi erinevat. On üks sama nimega kook, selline iirisene. Eeldasin miskit sarnast maitset. Aga tegu oli valdavalt kohupiimase kogemusega, mis oli natuke kuivavõitu ja täis kõhu peale liiga raske.
Natuke tumestas meie meeleolu see, kui mingid usinad noormehed saalist mööblit välja hakkasid tassima ja me selle peale tundsime kerget survet uurida, et kas oleks aeg ära minna. Teenindaja teatas, et kell 10 panevad nad küll kinni aga joogu me oma kohvi ikka lõpuni. Paari minuti pärast materialiseerus ta aga uuesti meie laua äärde reipa üleskutsega, et "aga arveldame siis ära". Võibolla on tegu minu klienditeenindusväljaõppega, mis pärineb ühest teatud raamatupoest, aga leian, et kui kliendid teevad päris arvestatava arve, tellivad kolm käiku ja mitu pudelit veini, õllest rääkimata, siis võiks neil ikka veerand tunnikest kauem ka lasta rahulikult mõnuleda. Üleüldiselt oli aga kogemus positiivsete killast ja kindlasti tahaks mõnel soojal suveõhtul sinna tagasi minna. Siis veidi varem alustada ja nii.... :)