Kes ütles, et head asja ei saa paremaks teha e. beseekook

Kui meie rootsi õhtusöögile tõi Triin kaasa selle koogi, siis võitis see paugupealt kõikide sööjate südamed. Ja kuna besee läheb kõhus täitsa väikeseks kokku, siis on järelikult tegemist ka väga tervisliku, et mitte öelda suisa salendava maiustusega. Perfecto!

Aga ikkagi tundsin, kuidas seda kooki süües tõusis kusagilt sügavalt igatsus tume, mis pikkamööda aga kindlalt võttis laimi kuju. Ja sestap, seda ütlemata tervislikku küpsetist korrates määrisin sinna kahe kihi vahele paraja portsu laimikreemi. Ja kaunistasin koogi laimi ja vaarikaga. Mis jäi täitsa ilus. Ja andis just vajaliku hapuka nüansi. Pean aga tunnistama, et võrreldes Marksi ja Spenceri sidrunikreemiga on Mrs.Darlingtoni laimikreem natuke lahja. Ja mingi imelik kõrvalmaitse on sel ka. Et järgmisel korral ilmselt proovin seda kooki sidrunikreemiga. Ja miks mitte maasika-kireviljakastmega.

Seafilee juurviljadega

Mulle sattus poes näppu hea hinnaga sea sisefilee. Otsisin ja leidsin internetist, täpsemalt GoodFoodi lehelt isuäratava retsepti ja mõningate kohandustega saigi kollektiivselt valmistatud laupäevane pidulik praad.


umbes 700 g sea sisefileed
2 pastinaaki
2 porgandit
4-5kartulit
1 spl oliivõli
2 küüslauguküünt
2 punast sibulat
ühe sidruni koor
sidrunipipart
triple pepperit
soola
türgist kingiks toodud teravat lihamaitseainet
5 dl kanapuljongit
1 võimalikult hapu õun

Soojenda ahi 200 kraadini. Koori juurviljad. Lõika kartulid pikuti pooleks ja pastinaagid-porgandid pikuti neljaks. Sibulad kuueks. Laota need ahjuvormi põhja, puista sekka küüslaugutükid, maitsesta soola ning triple pepperiga ja nirista peale oliivõli.
Riivi sidruni koor ja sega lihamaitseaine ja sidrunipipraga. Rulli sisefileed selle sees, et liha saaks enam-vähem  ühtlaselt kaetud. Aseta see juurviljade peale ja pista vorm 40ks minutiks ahju.
Puhasta ja tükelda õun ja tee valmis puljong. 40 minuti möödudes võta pann välja, puista õunatükid lihale-juurviljadele ja vala kõik üle puljongiga. Küpseta veel 20-30 minutit. Naudi vana hea inglise õllega.

Mulle paluks see praad. Topelt. 

Kilutort

Vabariigi aastapäeva lähenedes tabas Marxi rahvuslikkusepuhang, mis väljendas end idees teha pidulikuks hommikuks kiluvõileivatorti. Mõeldud, tehtud. Ega mehe patriotismi ja kokandusentusiasmi ei sobi ju maha suruda. Pealegi mulle kilu meeldib.  Pean küll mainima, et Marxi osalus koogi meisterdamisel piirdus leibade rittaladumisega...  Aga lõppude-lõpuks on idee see, mis maksab.
Päris viimase peal see kook ei saanud. Natuke mahlasem oleks võinud olla. Marx süüdistab leivasorti. Mina arvan, et pisut rohkem määret oleks ka parem olnud. Aga üldiselt oli hea üritus ja tasub teinegi kord teha.

300 g köögi-toorjuustu
üks keskmise suurusega sibul
sorts hapukoort
2 pakki (100-150 grammist) vürtsikilufileesid
2 keedumuna
tilli
üks laua peal vedelev poolik tomat
poole sidruni mahl
üks kandiline rukkileib
kirsstomateid
värske kurgi viile

Blenderda segamini toorjuust, sibul, hapukoor, üks pakk kilufileesid, tomat ja tibake tilli. Sea leivad (1/3 kogusest) tordikujuliselt alusele. Määri möginat peale, nii et väga üle ääre ei voola. Teine kiht leibu. Teine kiht möginat. Kolmas kiht leibu. Nüüd lisa blenderisse ka üks keedumuna ja sidrunimahl. Sega. Määri kogu määre viimase leivakihi peale. Ja natuke tordi külgedele. Ilu pärast. Kaunista teise paki kiludega, poolekslõigatud kirsstomatitega ja kurgiviiludega. Puista peale ka natuke tilli. Lase üleöö külmkapis seista.
Valmis. Söö rahvuslikku viisi ümisedes.

OKO

Paar vagaseid ja ühtlasi elegantseid vanainimesi, nagu me oleme, otsustasime Marxi sünnipäeva sel aastal labase läbu asemel peenes restoranis paari eriti valitud sõbra seltsis tähistada. Niisiis saigi ämm lastekarja kutsutud ja autonina Kaberneemele OKO restorani suunatud. 

Alustuseks pean kohe mainima, et sinna laua broneerimine ei ole sugugi kergete killast ülesanne. Esimese hooga üritasin telefoni teel seda teha. Vastus oli napp ja järsk: "Saatke meil!". Saatsin. Tuli enamvähem sama napp ja järsk vastus, et restoran on broneeritud. Natuke kurb tunne hakkas tekkima, et meid nagu eriti vist sinna sööma ei taheta aga eestlaslik jonn ei lasknud asja ka sinnapaika jätta. Saatsin uue meili, et äkki siis mõnel teisel päeval oleks vaba lauakest. Ilmselt oli vahepeal arvuti-telefonivalvesse saabunud uus töötaja, sest vastus sellele meilile erines eelmisest nagu öö ja päev. Põhimõtteliselt jäi mulje, et meie tulek sinna on aasta tippsündmus ja juba päevi varem hakatakse selleks siira elevusega valmistuma. 

Niipalju siis organisatoorsest küljest. 

Restoran oli igati kena ja hubane ja õnneks oli meie teenindaja pigem ka nende entusiastide killast - selline sõbralik ja puha. Ja sel korral paistis vaba ruumi ka külluses olevat. Ainult paar paarikest vilkus seal peale meie ringi õhtu jooksul. 

Aga kõige tähtsamad on ikkagi toidud, eksju. Ja need olid seal päris head. Alustuseks toodi lauda amuse-bouche - kartuliviilud kuhjakese kalamarjaga, serveerituna stiilselt kiviliistakal. See ampsuke lubas oodata väga maitsvat elamust. 

Eelroa valik oli meil eriti õnnestunud - kõik eelistasid erinevaid toite, lasime taldrikud ringi käima ja saime erinevaid maitseid mekkida. Visuaalselt kõige kelmikam oli Marxi oma:

Jajah, tegu on toiduga. Täpsemalt lambasigarid. Ja vaatamata kahtlustäratavale visuaalile on tegu ülimalt maitsva ampsuga.

Pildile sai veel püütud Triinu suitsupart, millele ta nüüd veel nädalaid hiljem oode laulab:

Ja minu pannkoogid seenesalati, lõhe tartari ning heeringa hakkega olid täiesti ennenägematult kerakujulised. Ning imemaitsvad.

Pearoogade suhtes oli meie vaimustuse tase pisut enam kõikuv - nii mina kui ka Triin tellisime ühe ja sama roa ent Triinu paduvaimustuse vastu on mul sellest suht tavaline mälestus. Hea oli küll aga uuesti seda ilmselt ei tahaks. Ja kummalisel kombel ei suuda me nüüd kuu aega hiljem enam kokkugi leppida, kas see oli veis või põder. Hmmmm

Magustoidu jaoks ausalt öelda enam ruumi eriti ei olnud, aga me olime vaprad. Kolm sipelgapesa ja okolaad  leidsid tee meie lauale.
Sipelgapesa oli filigraanne meistriteos. Isegi pisikesed sipelgad olid serva peal. Aga maitsest ootasin ma pisut midagi erinevat. On üks sama nimega kook, selline iirisene. Eeldasin miskit sarnast maitset. Aga tegu oli valdavalt kohupiimase kogemusega, mis oli natuke kuivavõitu ja täis kõhu peale liiga raske.
Natuke tumestas meie meeleolu see, kui mingid usinad noormehed saalist mööblit välja hakkasid tassima ja me selle peale tundsime kerget survet uurida, et kas oleks aeg ära minna. Teenindaja teatas, et kell 10 panevad nad küll kinni aga joogu me oma kohvi ikka lõpuni. Paari minuti pärast materialiseerus ta aga uuesti meie laua äärde reipa üleskutsega, et "aga arveldame siis ära". Võibolla on tegu minu klienditeenindusväljaõppega, mis pärineb ühest teatud raamatupoest, aga leian, et kui kliendid teevad päris arvestatava arve, tellivad kolm käiku ja mitu pudelit veini, õllest rääkimata, siis võiks neil ikka veerand tunnikest kauem ka lasta rahulikult mõnuleda. Üleüldiselt oli aga kogemus positiivsete killast ja kindlasti tahaks mõnel soojal suveõhtul sinna tagasi minna. Siis veidi varem alustada ja nii.... :)

Roheline mee ja sinepiga

Toiduvalikutes ei ole Marx miski õige eesti mees - kartuli, sousti ja lihakäntsakaga teda juba ei meelita. Aga pane talle ette peen roheline mögin ja voila! Mulle ka maitses. Ja ilus, roheline, sobib igati. Sest pole ju midagi hullemat toidust, mis köögi disainiga vastuollu läheb.

4 spl oliivõli
1 tl seemnetega sinepit
1/2 tl mett
1 spl siidriäädikat
1 porru
400 g rohelisi ube (sobivad ka külmutatud)
150 g brokkolit
200 g rohelisi herneid (samuti jääst)
2 küüslauguküünt.

Kuumuta pannil õli ja lisa sinna õhukeselt viilutatud küüslaugud. Lase kergelt pruunistuda ning jahuta. Sega küüslauk ja õli mee sinepi ja äädikaga. Maitsesta soolaga.
Pane suure potiga vesi keema. Pane viilutatud porru potti, lase vesi uuesti keema tõusta. Mulista 1 minut, siis lisa oad, keeda 2 minutit siis lisa brokkoli ja keeda veel 4 minutit. Viimaks lisa herned, lase veel uuesti keema minna ja keeda nõrgalt veel minuti. Kurna hoolega. Pane suurde kaussi, vala kaste peale ja sega. Söö kohe.

Armeenia puuviljasalat ja sidrunijogurt

Oo lemon curd (sidrunikreem?), kus sa oled olnud terve mu elu!? Niii-niii hea. Khm. Aga jätkem nüüd emotsioonid kõrvale ning asugem asja juurde. See salat ja jogurt olid siis kaks ülejäänud Armeenia magustoitu. Ja sobisid väga hästi kokku. Ma kujutan ette, et nende kohalik küps pirn annaks kindlasti hoopis mahlasema tulemuse kui Prismast ostetud kõvavõitu punnid, aga üldiselt oli ikkagi täitsa hea magustoit.

1 granaatõuna seemned
6 rohelist pirni
3 spl laimimahla
2 spl värsket hakitud piparmünti
3 spl röstitud pekaanipähkleid

***

300 ml maitsestamata kreeka jogurtit
100 ml sidrunikreemi (saadaval näiteks Marks and Spenceris)
1 tl kaneeli



Nopi granaatõunast seemned välja.
Lõika pirnid tükkideks ja sega hoolega laimimahlaga. Lisa granaatõunaseemned ja piparmünt. Kata kilega ja lase vähemalt tunni külmkapis maitsestuda. Serveerimisel puista üle pähklitega.

***

Sega kokku jogurt, sidrunikreem ja kaneel. Hoia end tagasi, et mitte salaja kööginurgas ise kõike kohe ära süüa. See ei oleks viisakas!